Kaigutsi metsavendade staap
1941. aasta 13. novembri ajalehes „Postimees” ilmus värvikas lugu „Hiiumaa „rohelisest kaardiväest””. Selle loo kohaselt olnud metsas varjuvate põgenike koondumiskohaks Kaigutsi küla ja varjujate arv olevat jõudnud juba kolmesaja lähedale. Nimelt põgenenud osa mobiliseeritud saarlasi Tahkuna kindlustustöödelt kõigi relvadega metsa. Päev enne sakslaste maabumist Hiiumaal võetud külas kinni kõik normi võtjad ja miilitsamehed ning pisteti ühte keldrisse. Ligemale kolmsada relvastatud meest asunud küla äärde positsioonidele ja avasid punasõdureile tule. Venelasi langenud umbes kümmekond. Nähes, et Kaigutsi „metsakorpusest” teisiti jagu ei saa, andnud bolševikud käsu Heltermaa rannapatareile tulistada Kaigutsi küla. Varsti aga olid kohal Saksa lennukid ja pommitasid patarei vaikima. Ning Kaigutsi küla jäigi venelastel tagasi võtmata, sest Saksa väed jõudsid „metsakorpusele” appi, enne kui bolševikud aega said korraldada suuremat rünnakut.
Peamine dokumentaalne allikas 1941. aasta metsavendlusest Hiiumaal on 1942. aastal koostatud Hiiumaa Omakaitse aruanne. Selles ei ole Käina valla metsavendade tegevusest eriti midagi juttu.
Põline Kaigutsi küla mees Elmar Aksli (snd 1933) on meenutanud: „Metsavendade staap asus naabrite juures Jaagu talus (perekond Pahk). Metsavennad, kes olid peamiselt saarlased, ööbisid heinaküünides. Kindlasti oli neid vähem kui kolmsada, aga täpset arvu ei oska keegi öelda. Põhjus, miks saarlased just Kaigutsisse kogunesid, võis olla selles, et Jaagu talu perepoeg Johannes Pahk oli naise Anna (Anastasia Mikk) leidnud Saaremaalt. Kelder, kus metsavennad hoidsid kinni venemeelseid, asus Mäki talus. See oli üks tühjaks jäänud talukoht kaugemal küla ääres, kus õuepeal seisis suur kelder. Kinni peeti ka Haapsalust põgenenud varumisvolinikud ja muud nõukogude põgenikud. Kinnipeetud viidi hiljem sakslaste kätte Käina ja lasti seal kiriku varemete vahel maha. Kui Heltermaa rannapatarei hakkas tulistama Kaigutsi küla, peitsid kõik ennast keldritesse. Pärast pommitamist selgus, et enamus mürske oli langenud taludest 300-500 m lõunapoole metsa ja põldudele. Ükski talu ega inimene kannatada ei saanud. Üks mürsk oli purustanud teeristis asunud piimapuki ja üks mürsukild lõhkus Kitsiku talu kuldnokapuuri.“
Ad fontes 13. Metsavennad Suvesõjas 1941 (Riigiarhiiv 2003, lk 571-572)
