Ristna tuletorn
Tuletorni tellis Tsaari-Venemaa valitsus eesmärgiga mereohutust tagada. Tuletorni metallkonstruktsiooni detailid valmistati 1874. aastal Pariisis Gustave Eiffeli tehases, need transporditi Hiiumaale ja pandi kokku. Tuletorn koosneb kahest kontsentrilisest raudsilindrist, mille vahel on keerdtrepp. Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal sai tuletorn kahjustada ja viis aastat hiljem, 1920. aastal kaeti torn kuni teenindusruumini betoonkattega. Seetõttu on Ristna tuletorn tänapäeval nähtav raudbetoontornina. Ristna tuletorn on 29,5 meetri kõrgune ja tema tuli kõrgub üle merepinna 37 meetrit. Tuletorni tuli on nähtav 31,5 km kaugusele.
Esimeses maailmasõjas Saksamaa kuulutas Venemaale sõja 1.08.1914 ja juba 12.08.1914 (vkj 31.07) kell 4.30 tulistasid Saksa sõjalaevad Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti. Sellega jõudis ilmasõda esmakordselt Eesti pinnale. Tallinna Teataja 4.08. (17.08) 1914: "Hiiumaa pommitamisest. 31. juulil kella 4 ajal hommikul ilmusid Hiiumaa randa Ristna majaka kohale 2 Saksa ristlejat ja avasid kella poole viie ajal umbes 10 versta pealt tuleandmise majakate pihta, kusjuures üks alumist, teine ülemist majakat laskis, ilma et nad suuremat kahju oleksid teinud. Kumbki ristleja laskis 20 pauku. Surma ega haavata pole keegi saanud."
Ristna tuletorn oli sidepidamise koht patrullivate Inglise ja Vene allveelaevade ning Tallinna merebaasi vahel, raadiosidet välditi. Allveelaevad tõusid kokkulepitud kohal pinnale ja läkitasid sideohvitserid tuletorni linnakusse, kust võeti telefoniühendus Tallinnaga saamaks edasisi juhtnööre. Sama sõja päevil kasutas Vene merevägi Ristna neemel mereluure otstarbel tolle aja kohta üsna haruldast seadet - nn allveekella e hüdrofoni, mis püüdis kinni laeva sõukruvi müra. Kaldajaam ja kaablid purustati venelaste taandumisel oktoobris 1917, allveekella vare on tänaseni merepõhjas, selle asukoht on teadmata.
