Meremetsavend Arvid Saart
Arvid Saart varjas end purjekal Alar Kõrgessaare sadama reidil 1944. aasta jaanuarist märtsini.
Arvid Saarti loo on kirja pannud Endel Saar raamatus „Ärajäänud merereis“ (Kärdla 1999).
1941. aasta juulis mobiliseeriti Emmaste valla Lepiku küla mees Arvid Saart Punaarmeesse. Tööpataljonist jõudis ta Eesti Laskurkorpusesse, kus temast sai 925. polgu jaoülem. Detsembris 1942 jõudis nende polk Velikije Luki lahingutesse. 22. detsembril tungisid saksa tankid peale, lõigates omadest ära osa kaevikuid, kus oli 925. polgu mehi. Nii langes Arvid Saart koos kaaslastega sakslaste kätte vangi. Vangi võetuil algas pikk vanglatee, esialgu Nevelis, siis Valgevenes Polotski vangilaagris. Sealt toodi 1943. a talvel eestlased Viljandi vangilaagrisse, kus jutt kujunes väga konkreetseks: saksa sõjaväkke ja kõik. Kui dokumendid vormistatud, anti kuu aega puhkust ja lubati koju. Pärast puhkust viidi Paidesse, kus formeeriti politseipataljon ja saadeti õppustele Kaunasesse.
1943. a augustis said mõned õppusel viibijad üllatuse osaliseks. Nad kutsuti välja ja tehti teatavaks, et saavad kuu aega puhkust koduste abistamiseks põllutöödel ja viljalõikusel. Nende hulgas oli ka Arvid. Kodus kuulis ta, et vallavalitus oli avalduse teinud, et neis peredes, kus töövõimelisi mehi ei ole, lubatagu pojad kuuks ajaks koju viljalõikusele. Arvidil olid kodus ema ja neli õde. Kui kuu täis sai, ei läinud Arvid sõjaväkke tagasi ja hakkas end kodus varjama. Detsembris läks olukord täbaramaks, Omakaitse hakkas väejooksikuid otsima ja kodus varjamine muutus ohtlikuks.
Arvid pidas nõu endast mõne aasta vanema naabrimehe Elmar Leppikuga, kes oli sel ajal mootorpurjeka „Alar” tüürimees. Elmar andis nõu, et nende laev seisab Kõrgessaare sadamas reidil ja seal ei käi talvisel ajal mitte keegi. Elmar lubas Arvidi laeva viia, kus võib kevadeni rahulikult peidus olla. 1944. aasta 4. jaanuari ööpimeduses alustati teekonda Emmastest Kõrgessaarde. Teele asuti ühe jalgrattaga, mille peale seoti tugev toidukott Arvidi jaoks. Mindi Emmastest Leluseljale, sealt läbi Hüti ja Lauka Kõrgessaare sadamasse. Teekond käis nii, et üks sõitis umbes kilomeetri jalgrattaga, siis pani selle teepervele ja läks jalgsi edasi. Teine tuli järele, võttis jälle ratta, sõitis esimesest mööda ja pani taas ratta maha. Tookord oli jaanuar pehme ja lumeta ning seega hea rattaga sõita.
Pimeduse varjus jõuti sadamasse. „Alari” päästepaat tehti sadamasilla küljest lahti ja väikese sõudmisega jõuti laeva. Oli pehme talv, meres ei olnud jääd, mis oleks paadi liikumist takistanud. Laevas näitas Elmar kätte kajuti, mida oli võimalik soojaks kütta. Küttepuude varu oli laevas piisav. Arvid meenutab, et kajutit küttis ja kambüüsis süüa tegi ta pimedal ajal, et suitsujuga ei reedaks laeval olevat inimest. Ka tekil jalutamas sai käia vaid pimedas. Niiviisi varjas Arvid end täielikult nagu metsavend, ainult mere peal. Seepärast nimetabki ta end meremetsavennaks. Peale magamise, söömise ja kajuti kütmise oli Arvidi põhitegevuseks lugemine. Laevas leidunud kirjandus (peamiselt Elmari merekooliraamatud) sai kõik läbi loetud.
Talle jäi sellest ajast eriliselt meelde 1944. aasta 9. märtsi öö, mil vene lennukid Tallinnat pommitasid. See oli hirmuöö, sest ta ei osanud arvata, mis nüüd lahti on. Kirde poole vaadates jäi mulje, et mere peal põleb midagi ja see tuleks nagu järjest ligemale. Ent kuulda ei olnud midagi. Hiljem kuulis ta Elmarilt, mis Tallinnas juhtunud oli.
Kogu seda meremetsavenna elu meenutades räägib Arvid, et need kolm kuud andis laevas ikka olla. Ainsateks rõõmupäevadeks olid need, kui Elmar ja Hugo Põitel teda vaatamas käisid. Kolme kuu jooksul ei saanud jalga kordagi maale. Aprilli algul tuli Elmar jälle paadiga laeva juurde ja tõi merevangis olnud mehe maale. Päris imelik tunne oli taas maa peale astuda, sest see ei kõikunud sugugi, mis oli laevas juba veresse harjunud. Jalgsi mööda metsa jõudis Arvid tagasi oma koju Lepiku külasse. Külarahvas teadis, et Arvid läinud talvel tagasi sõjaväkke. Seepärast tuli end täielikult varjata. Üle kuu redutas ta metsas ja kodus sai käia vaid pimeduse varjus.
13. mail 1944 alustasid Vanamõisa rannast mootorpaadiga sõitu Rootsi poole seitse Emmaste meest, Arvid Saart nende hulgas. Merel jõudis neile järele Saksa valvekaater ja mehed viidi Kuressaare vanglasse, sealt edasi Tallinnasse Patareisse. Saksa sõjaväest deserteerumise eest seati Arvid Saart valiku ette - kas tagasi rindele või mahalaskmine. 20. septembril vabastati Patareist vangid.
Punavägede Hiiumaale jõudmisel Arvid Saart end ei varjanud. 1944. aasta oktoobris sai temast teetööline ja võeti sõjaväeteenistuse suhtes bronni alla. Seega jäi Arvidil ära Punaarmeesse kutsumine ja Kuramaale minek. Edasi töölas ta Emmaste võitööstuses, õppis autojuhiks ja töötas 1952. aastasi kuni 1978. aasta kevadeni piimaautojuhina. 1978. aastal jäi ta 60-aastaselt pensionile. Arvid Saart suri 85-aastasena 2004. aastal ja on maetud Emmaste kalmistule.
