Kärdla kalevivabrik
1829. a Suuremõisas asutatud ja 1830. a Kärdlas tegevust jätkanud kalevivabrik oli pikka aega Hiiumaa ja hiljem kogu Lääne maakonna suurim tööstusettevõte. 19. sajandil arenes ettevõte kiiresti, võeti kasutusele uusi masinaid, tööliste arv jõudis seitsmesajani. Pärast tulekahju ehitati uus vabrikuhoone, kus tööd alustati 1873. aastal. Katlamajas oli neli aurukatelt ja kaks aurumasinat, mis keeruka transmissioonisüsteemiga käivitasid kõik vabriku masinad. Vabrikul oli ka oma elektrigeneraator, mis andis voolu vabrikule ja mõnele vabriku meistrite elamule. Pärast Esimest maailmasõda ja Venemaa turu äralangemist jäi vabrik kiratsema, tööliste arv vähenes, aga kangatootmine jätkus siiski kuni 1941. aastani. 16.10.1941 vabrikuhoone süüdati ja sellega lõppes 112 aastase kalevivabriku tegevus. Kalevivabriku põlemine on jäädvustatud ka Die Deutsche Wochenschau kinokroonikas.
Kalevivabriku peahoone paekivist seinad olid kuni 1,3 m paksused ja varemete lammutamisega jõuti lõpule alles 1950. aastate keskel. Vabriku territooriumil ja säilinud hoonetes tegutsesid pärast Teist maailmasõda mitmed ettevõtted - elektrijaam, mereväe suurtükitöökoda, tööstuskombinaat, autobaas. Vabrikuhoovi äärde ehitati EKP Hiiumaa Rajoonikomitee hoone ja kalurikolhoosi Hiiu Kalur kontor.
