Jüri Hain - Paul Kamm (Kirjastus Kunst 1977)

Paul Kamm

Jüri Hain (Paul Kamm. 13 reproduktsiooni. Kirjastus Kunst, 1977)

Paul Kammi elu ja looming on eredalt omapärane nähtus eesti nõukogude kunstielus. Aheldatuna Suures Isamaasõjas saadud vigastuse tagajärjel peaaegu liikumatuna voodi külge, ei lahkunud ta võitlejate ja töömeeste rivist. Tuginedes sünnipärasele andekusele omandas Paul Kamm, tänu suurele tahtejõule ja visale tööle, silmapaistva kunstimeisterlikkuse taseme. Tema töid, millest õhkub karmi tõde Isamaasõja sündmustest ja hella kiindumust kodusaare Hiiumaa loodusse, on eksponeeritud paljudel taidluskunsti ja ka kutseliste kunstnike näitustel. Need on pakkunud elamusi paljudele kunstisõpradele, millest kõnelevad ka kunstnikule saabunud kirjad - nii meie vabariigist, vennasvabariikidest kui ka raja tagant. Paul Kammi loomingu olemus avaneb eriti siis, kui tutvuda lähemalt tema elulooga.

Paul Kamm sündis 29. detsembril 1917. aastal Kärdla alevis Hiiumaal. Kui Paul oli nelja-aastane, suri isa ning nelja poja toitjaks ja kasvatajaks jäi ema üksinda. Seetõttu algas varakult Paul Kammi töömehetee, unistused edasiõppimisest tuli maha jätta. Kärdlas oli tollal kuueklassiline algkool ja sellele lisaks kaks klassi täienduskooli. Lõpetanud algkooli, hakkas Paul Kamm maalriõpilaseks, et teenida raha täienduskooli astumiseks. Teenitust aga ei jätkunud õpikute soetamiseks ning nooruki haridustee oleks katkenud, kui talle poleks võimaldatud kooli poolt tasuta õpikuid. Varane kokkupuutumine elumuredega karastas noorukit, kujundas temas visadust ja eesmärgikindlust, jõudu ja mehisust raskuste trotsimisel.

Abi täienduskoolis õppimiseks sai Paul Kamm tänu oma hoolsusele ja andekusele. Suurt huvi tundis ta muusika ja joonistamise vastu, joonistusõpetaja nõuandeid kuulas ta eriti tähelepanelikult. Kuid „päris“ kunstiteoseid nägi nooruk esmakordselt alles peale algkooli lõpetamist, kui ta töötas maalrisellina Kärdla riidevabriku omaniku elumaja remontimisel. Muusikaharrastuseks oli võimalusi rohkem: Paul Kamm mängis puhkpilliorkestris ja lõi kaasa laulukooris. Suur muusikahuvi innustas teda alustama mitu aastat kestnud tööd - viiuli ehitamist. See keeruline ettevõtmine arendas käteosavust ja kasvatas visadust, sest tee esimese täispuust viiulimaketi tegemisest kuni pärisviiuli valmimiseni oli pikk, noore meistermehe oskusi ja kannatust proovilepanev.

Peale täiendusklasside lõpetamist ei saanud Paul Kammi koolitee jätkuda, kuna väljapoole kodualevit õppima minekuks ei olnud tal majanduslikke võimalusi. Tagaplaanile jäi ka tegelemine meelisharrastustega - muusika ja joonistamisega, sest tuli hakata ametit õppima. Ta töömehetee viis sinnasamasse, kus oli töötanud ta isa ja töötas ema - Kärdla riidevabrikusse. Temast sai kangruõpilane. Varsti jäi Paul Kamm aga töötatööliseks, sest vabrik vähendas tootmist. Järgmise tööpaiga leidis noor kangur Tartus, kus töötingimused olid viletsad, palk väike ja teljed teistsugused, kui olid olnud Kärdlas. Parata polnud midagi, ajalehekuulutuse peale Tartu sõitnud Hiiumaa noormehel polnud enam raha töö otsimiseks mujale reisida. Alles poolteiseaastase Tartus viibimise järel leidis ta tasuvama koha ja asus tööle „Keila“ riidevabrikusse Tallinnas. Pärast 1940. aasta juunipäevi näis Paul Kammile tulevik olevat selge. Ta tahtis hakata edasi õppima, et saada kvalifitseeritud tekstiili- tööliseks, tutvus töömeetoditega, mis olid kasutusel Nõukogude Liidus, proovis mitmel teljel töötamist. Asjalikele töömeheplaanidele tõmbas kriipsu peale alanud sõda. Paul Kammist sai sõjamees, algul ehituspataljonis, seejärel 7. Eesti laskurdiviisi 23. suurtükiväepolgus.

31. märtsil 1942. aastal toimunud manöövrite ajal vajus üks suurtükk läbi rabeda kevadise jää. Esimeste hulgas hüppas relva päästmiseks vette Paul Kamm. Võitlejate ennastsalgava jõupingutusega lükati suurtükk kaldale. Kuid lähema asustatud punktini oli kümmekond kilomeetrit, pakane jäätas riided kuni ihupesuni. Saadud külmetuse tagajärjel haigestus Paul Kamm raskekujulisse närvi- ja liigesepõletikku. Läbi mitme haigla jõudis ta ikka sügavamale tagalasse, kuid arstide hoolitsusele vaatamata tervis ei taastunud. Poole aasta vältel ei langenud haige kehatemperatuur alla 39°, iga liigutus valmistas suurt piina ja liikumisvõimetus süvenes. 1944. aastal toodi Paul Kamm Tallinna haiglasse, kuid ka siin ei tulnud pööret paremusele. 1946. aasta suvel viidi Paul Kamm sanitaarlennukiga Kärdlasse ja kanti raamil oma sünnimajasse. Ta tervislikku seisundit peeti lootusetuks. Ema ennastsalgav hoolitsus ja haige enese tahtejõud aitasid ära hoida halvima. Pikkamööda ta kosus, valud vähenesid. Algas uus ja sugugi mitte kergem etapp Paul Kammi elus. Kui siiani olid ta tahtepingutused suunatud sellele, et elama jääda, saada üle piinavatest valudest, siis tervisliku seisundi stabiliseerumisel tekkisid uued, senistest isegi raskemini lahendatavad probleemid. Ta oli määratud liikumatusele. Ta ei saanud end iseseisvalt küljeli pöörata, küünarnukkidele toetuda, ka mitte pead pöörata. Osalise liikuvuse olid säilitanud vaid käed. Paremat kätt sai ta liigutada küünarliigesest, vasakut ka õlast, kuid seejuures vasaku käe kaks keskmist sõrme ei töötanud. Paul Kamm on hiljem iseloomustanud seda olukorda järgmiste sõnadega: „Olevik oli halvem surmast ja tulevikku otsekui ei olnudki.“

Oma elule eesmärgi ja sisu otsingul püüdis Paul Kamm kõigepealt selgusele jõuda, milleks ta üldse võimeline on. Elamine oli tema jaoks alati tähendanud tööd ja tegutsemist, nüüd sai jõukohase tegevuse leidmine talle esmaseks ülesandeks. Kohe sai aga ka selgeks, et ta käed ja sõrmed olid liiga nõrgad ükskõik millise tegevuse jaoks. Algas treening, mille mõju hakkas avalduma juba paari kuu pärast. Kui pliiats püsis sõrmede vahel juba mõne minuti, ei püüdnud Paul Kamm veel joonistamisega tegelda, vaid katsetas algul muudel aladel. Palju vaeva nägi ta kellade parandamisega: tehnilist taipu ja kannatlikkust selleks tööks tal jätkus, füüsilistele võimetele aga osutus säärane tegevus ülejõukäivaks. Niimoodi mitmeid võimalikke tegevusalasid katsetades jõudis Paul Kamm oma koolipõlveharrastuseni - joonistamiseni. Sel alal alustaski ta süstemaatilist ja järjekindlat tööd, kuigi algul silmanähtavaid tulemusi polnud. Palju aega kulus harjutustele käte tugevdamiseks, tuli otsida viise, kuidas hoida paberit ja pliiatsit jne. Sel perioodil ei olnud tulevasele kunstnikule veel tähtis see, mida ta kujutab, vaid probleemiks oli lihtsalt millegi äratuntava paberile kriipseldamine. Esialgu olid eeskujuks värvilised postkaardid, seejärel mustvalged, millele ta „omad“ värvid andis. Oskuste kasvades ei rahuldanud teda enam kopeerimine ja Paul Kamm hakkas kujutama konkreetseid maastikke oma mälupildi järgi. Töö, mis on kokkuvõetav mõne lausega, võttis tegelikkuses aega aastaid: süstemaatilisest käte tugevdamisest ja joonistamiskatsetega alustamisest kuni esimese sellise teoseni, mis autorit enam-vähem rahuldas, läks aega seitse aastat. See oli ennastületav saavutus, mis töö autorile andis edasiseks jõudu ja julgust. Paul Kamm oli näidanud erakordset visadust ja suurt töökust, kuid selleks, et joonistamise harrastajast saada kunstnikuks, oli vaja veel toetust, tunnustust ning juhendamist. Kui kunstnik Elgi Reemets oli Hiiumaal isetegevuslike kunstnike näitust korraldamas, kuulis ta ka Paul Kammist ja tutvus tema töödega. Valinud mõned joonistused korraldatavale näitusele, õhutas ta Paul Kammi sihipärasemale tegevusele kunsti alal. Näitusel esinemist saatis edu, Paul Kammi tööd leidsid kiitvat märkimist ning tema tegevus pälvis üldisemat tähelepanu. 1955. aasta algul ilmus ajalehes „Sirp ja Vasar“ U. Böttkeri sulest esimene kirjutis, milles laiemalt tutvustati Paul Kammi elu ja tegevust. 1955. aasta üldlaulupeo ajal toimunud vabariiklikule isetegevuslike kunstnike näitusele jõudis Paul Kammilt 9 teost. Neile joonistustele osaks saanud üldine tähelepanu ja tunnustus Üldlaulupeo Peakomisjoni aukirja näol näitasid, et aastatepikkune visa töö oli vilja kandnud. Tema loomingule hakati tähelepanu osutama ka väljaspool vabariigi piire, Kärdlasse hakkas saabuma kirju mitmetest Nõukogudemaa paikadest, Moskva kineastid tegid 1956. aastal Paul Kammist dokumentaalfilmi. Tol perioodil olid algaja kunstniku tööd ülekaalukalt värvilised, peene väljatöötlusega, kõigile detailidele võrdset tähelepanu pööravas laadis. Mõnedes töödes tundaandev abitus ei olnud tingitud mitte sedavõrd oskuste puudumisest, kuivõrd Paul Kammi kasutada oleva alusmaterjali - mälupildi paratamatust ebatäielikkusest, lünklikkusest. Avalikkuse üha suurenev huvi tema loomingu vastu sundis kunstnikku põhjalikumalt mõtlema selle üle, mis printsiipidel loomine tema olukorras on õige ning mis suunas loomingulisi otsinguid jätkata. Sõnaliselt on ta formuleerinud oma eesmärgid järgmiselt: „Mina tahaksin oma tagasihoidlike joonistuste kaudu õpetada inimesi armastama elu ja ilu. Ma tahaksin inimestele rõõmu valmistada! Ja kui ma seda kas või pisutki suudan, siis olen oma eesmärgile lähedal.“ Võib väita, et 1957. aastaks oli kunstnik selle eesmärgi ka saavutanud, tema tööd imetleti ja tema teoseid hinnati. 29. detsembril 1957. aastal ilmus ajalehes „Pravda“ artikkel „Kangelastegu“, mis kirjeldas Paul Kammi elukäiku ja tutvustas tema loomingut. Siit sai alguse tema üleliiduline ja rahvusvaheline tuntus. Nüüd ei toonud post talle enam mitte üksikuid, vaid sadu kirju nädalas. NSV Liidu Kultuuriministeerium tundis huvi Paul Kammi tööde vastu, ta joonistusi osteti riiklikesse kollektsioonidesse. Materiaalne toetus võimaldas tal hakata ehitama enda projekteeritud uut ja valgusküllast eluhoonet senise laguneva õlgkatusega sünnimaja asemele. Tundus, et kõik on rahul töödega, mis ta lõi, rahulolematu oli vaid üks, Paul Kamm ise ... Muutumatult samas laadis töötamine oleks taganud edu ja tähelepanu, kuid Paul Kamm tahtis luua midagi senisest isikupärasemat, kunstiküpsemat. Siin leidis ta abi kunstnikult ja kunstipedagoogilt Olev Soansilt, kelle juhendamisel Paul Kammi looming jõudis uuele kvalitatiivsele tasandile. Paari aasta jooksul muutuvad kunstniku tööd emotsionaalselt haaravamaks, ta hakkab selgemini eraldama tähtsamat vähemolulisest, ei takerdu enam kõikide detailide maksimaalselt täpsesse edasiandmisse, absoluutse ülekaalu saavad ta loomingus grafiidiga joonistatud must-valged tööd. Valmivad hoogsa joonega teostatud „Torm“, idüllilis-sentimentaalne „Seal, kus rukkiväli ...“, pidulik „Karjamaa serv“ (kõik 1961). Otsingud nii tööde temaatika avardamise kui ka teostuslike võtete mitmekesistamise suunas jätkusid veelgi. 1961. aastal alustas kunstnik tsüklit „Suur Isamaasõda“. Töö sellega kestis enam kui aasta ja selle tulemusena valmis kümnest joonistusest koosnev sari. Olles ise sõjasündmustest vahetult osa võtnud, suutis Paul Kamm valida kujutamiseks sobivaid, tüüpilisi episoode. Ta nägi sarja loomisel suurt vaeva ja saavutas sellega ka tunnustuse, kuid siiski ei olnud tulemus loodetud tasemel. Enamik lehti olid figuraalsed kompositsioonid, sarja parimaiks osutusid aga just need paar tööd, kus inimesi kujutatud polnud. Natuurist joonistada kunstnik ei saanud, üksnes mälule toetuv figuurikäsitlus kippus jääma aga puiseks ja abituks. Ning Paul Kamm pöördus tagasi nende motiivide poole, mis õnnestusid tal kõige paremini - kodusaare vaadete loomise poole. Siin avanesid tal varsti uued võimalused, mis aitasid tunduvalt kaasa ta loomingu arengule. Nimelt sai kunstnik sõiduauto, mille laskis nii ümber ehitada, et tal oli võimalik seal sees kanderaamil lebada. Ringisõitudel nähtu põhjal valmisid grafiidi- joonistus „Kõrgessaare sadam“ (1963), seepiajoonistus „Ristna“ (1963) ja teised tuntuks saanud tööd. 1960. aastate algusse langeb ka Paul Kammi tööde senisest laiem tutvustamine. Ta esimene personaalnäitus toimus 1961. aastal Moskva 577. koolis, samal aastal esines ta üleliidulisel isetegevuslike kunstnike tööde näitusel ning pälvis diplomi. 1962. aastal eksponeeriti Tallinnas kino „Sõprus“ fuajees tema joonistuste sarja „Suur Isamaasõda“, 1963. aasta kevadel võisid vaatajad tutvuda tema 27 tööst koosneva näitusega Tallinna Poliitharidusmajas.

Seoses Paul Kammi tööde näituste korraldamisega ning nende laiema levikuga hakati temast üha vähem rääkima-kirjutama kui taidlejast, järjest enam aga kui kunstnikust, kuna ta oli saavutanud oma töödes professionaalse taseme. Olev Soans, Paul Kammi innustaja, kritiseerija ja ta loomingu populariseerija, kirjutas 1963. aasta aprillis „Sirbis ja Vasaras“ ilmunud artiklis „õpime temalt“: „Olen täiesti veendunud, et lähemate aastate jooksul kuuluvad Kammi tööd Kunstihoone näitusesaalide eksponaatide hulka ja neid arvustatakse võrdselt kutseliste kunstnike omadega.“ Täpselt kolm kuud peale Olev Soansi artikli ilmumist võeti Paul Kamm Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmeks. Sama aasta suvel toimus veel üks kunstniku loomingu- indu ergutav sündmus - esmakordselt pärast 1946. aastat lahkus Paul Kamm kodusaarelt, tehes lühiajalise reisi Tallinna.

Kasvav huvi Paul Kammi loomingu ja isiku vastu tõi kaasa ka järjest suurema nõudmise tema teoste järele. Paljud näitusekülastajad, tutvunud tema meeleolukate maastikega, tahtsid neid omandada. Kunstnik ei saanud rahuldada kõiki taotlusi tema tööde näituste korraldamiseks, veel vähem oli tal võimalust oma joonistusi müüa: iga joonistuse loomine nõudis talt tohutut pingutust, ta tööde viimistlusaste oli eriti kõrge ning teoste üldarv seetõttu väike. Abi tuli litotehnikas töötamisest, mis andis võimaluse teoste paljundamiseks. Artiklis „Inimene on loodud kangelasteoks“ („Edasi“, 10. juuni, 1965) kirjutab K. Metsaots, et kunstnik A. Hoidre soovitusel hakkas Paul Kamm tegelema litoga. Sellega seoses tuli lahendada hulk tehnilisi probleeme: kui teised kunstnikud teevad tavaliselt oma joonistuse otse litokivile, siis Paul Kamm pidi kasutama erilisele ülekandepaberile joonistamist, millelt piltkujutus Tallinnas asuvas Graafika Eksperimentaalateljees kivile kanti. Litotehnika võimaldas kunstnikul laiemalt oma loomingut tutvustada. Paljud ta varasemate tööde populaarseks saanud motiivid („Kõrgessaare kalasadam“, „Ristna majakas“, „Sünnikodu“ jt.) alustasid ümbertöötatuna ja litotehnikasse viiduna uut elu. Tema teosed kaunistavad sadu kodusid.

1970. aastad ei toonud kunstniku loomingule sellist lisa, nagu ta ise oli kavandanud ja lootnud. Enam kui kolmkümmend voodis lamatud aastat hakkasid end tunda andma. Iga teose valmimisprotsess muutus üha aeglasemaks. Kunstnik on visalt püüdnud oma loomingus edasi astuda, viimaste aastate tähtsamaks saavutuseks sel teel on tööde sügavtrükitehnikasse viimine, mille puhul tõusnud tehnilisi probleeme aitasid lahendada Olev Soansi nõu ja Graafika Eksperimentaalateljee praktiline abi. Kõneldes Paul Kammi loomingust, sellest, kuidas ta leidis endale uuesti koha elus, rõhutatakse eelkõige ta vaimukindlust, visadust, töökust. Palju vähem on räägitud ta andekusest, kuigi Paul Kamm on kahtlemata väga andekas inimene. Mõeldes ta loomingule, on kohane meenutada Maksim Gorki sõnu: „Talent areneb armastusest asja vastu, on isegi võimalik, et talent oma olemuselt on vaid armastus asja vastu, tööprotsessi vastu ...“

Oma kuuekümnest eluaastast on Paul Kamm üle kolmekümne viie aasta lamanud voodis. Ta elule on andnud sisu joonistamine, ja neil tundidel, kui pliiats ei püsi käes ja sõrmedel on vaja puhkust, ka lugemine, võõrkeelte õppimine ja ristsõnamõistatuste koostamine (tema koostatud ristsõnamõistatusi on ajalehtedes-ajakirjades ilmunud üle 600). Kunstniku optimistlik elujaatus läbib kogu tema loomingut. Tagasihoidlike motiividega kodusaare vaateis avaldub Paul Kammi kunstitõde, mis on imponeeriv oma siiruses. Nende väheldaste grafiidijoonistuste taga seisab erakordse kunstnikubiograafiaga isiksus.