101 Eesti laeva - Tulelaev Hiiumadal

Mati Õun, Hanno Ojalo, 101 Eesti laeva, Varrak 2015, lk 50-51

Varasemad nimed: Vultšur, Sarõtšev, Nekmangrund

Kogumahutavus: 409 brt

Mõõdud: 40,3 x 7,22 x 4 m

Meeskond: 14 inimest

Tulevane Hiiumadal ehitati 1904. aastal Tallinna Sadamatehastes metallitööstuse Vennad Lausmann poolt. Vene tsaaririigi hüdrograafia- ja lootsiteenistuse tellitud tulelaev sai vettelaskmisel nimeks Vultšur (madalik Irbeni väinas), mis aga juba 1905. aastal muudeti Sarõtševiks. Selle nime sai ta Vene hüdrograafi Gavriil Sarõtševi (1763-1831) auks, kes 1817. aastal ilmutas esimese Eesti ranniku ja tuletornide kirjelduse „Lootsia ehk teejuhised ohutuks laevasõiduks Soome lahes, Balti meres ja Kattegatis”. Sarõtševi nime sai ka üks madalik Vilsandi saare lähistel ja selle madala avamerepoolsel küljel hakkaski temanimeline laev nüüd seisma.

Esimese maailmasõja ja järgnenud Eesti Vabadussõja aegadel tulelaevad talvel oma seisupaikadel ei olnud ja ilmselt Tallinnas seisnud Sarõtšev osales 17.-18. jaanuaril 1919 meie mereväe olulisimas, Utria dessandis. Punaväe tagalasse saadeti seal mäletatavasti 1000 sõjameest, neist 600 Soome vabatahtlikku. Rahuaegadel algas Sarõtševil jälle teenistus merel ja 1928. aastal, kui senine Hiiumadala tulelaev Nekmangrund pärast põhjalikku remonti Sadamatehastes Tallinna madalale saadeti, toodi Sarõtšev Hiiumadalale ja nimetati omakorda Nekmangrundiks. Sest nii toda Kõrgessaarest loodes olevat madalat, tuntud ka kui Näkimadalad, tollal kutsuti. Hiiumadala tulelaev seisis ankrus tollest madalast loode pool ja edelast tulevad laevad pidid ta jätma tüürpoordi ehk paremale, Soome lahest väljuvad ja lõunasse või edelasse pöörduvad laevad aga pakpoordi ehk vasakule.

1935. aastal, kui tulelaevade nimed tehti eestikeelseiks, sai laev oma neljanda nime - Hiiumadal. Nagu teistelgi meie tulelaevadel, nii oli ka Hiiumadalal kaks meeskonda, kes vaheldumisi olid kaks nädalat laevas ja kaks nädalat maal. Meeskonnad olid komplekteeritud peamiselt hiidlastest ja saarlastest; pea kogu esimese Eesti Vabariigi aja oli Sarõtševi, seejärel Nekmangrundi ja Hiiumadala kapteniks hiidlane Juhan Kaev. Kui kapten maal viibis, andis laeval komandot esimene tüürimees Johannes Valvur (kuni 1919 Mulk).

1935. aastal paigaldati Hiiumadalale Eesti esimene raadiomajakas.

1940. aastal pärast Eesti okupeerimist viidi Hiiumadal Balti laevastiku hüdrograafiateenistuse koosseisu. Selline seis oligi 22. juunil 1941, kui algas Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline sõda. Nõukogude Liidu juhile, diktaator Jossif Stalinile oli maailma avalikkuse jaoks tarvis, et sakslased küllaltki sügavale ta valdustesse tungiksid ja muudki silmanähtavat kahju tekitaksid. Ilmselt just sellepärast anti Hiiumadalale raadio teel käsk oma seisukoht maha jätta kesköö paiku vastu 23. juunit. Laev tõstis oma rasked ankrud ja, saanud auru üles, hakkas Tallinna poole liikuma. Peatselt sõideti mööda 21. juunil Liepajast väljunud Eesti aurikust Liisa, mis tsemendi-ja okastraadilastiga oli teel Paldiskisse.

Kuid oma sihtsadamaisse ei jõudnud neist kumbki. Kella 1.30 paiku jõudsid neile järele kaks Saksa torpeedokaatrit 2. torpeedokaatrite flotillist. Saksa uus merevägi Kriegsmorine oli harjunud piraaditsema ja ilma tseremoonitsemata lasti vanemleitnant Hermann Opdenhoffi juhitud kaatrilt S 44 torpeedo Hiiumadala pihta. See mähkus musta suitsusambasse ja kadus veepinnalt. Tulelaeva uputamine kanti 2. torpeedokaatrite flotilli sõjategevuse päevikusse (Kriegstagebuch der 2. Schnellbootsflotille) kui Vene allveelaevahävitaja MO-238 uputamine!

Seejärel läkitati torpeedo ka auriku Liisa peale, kuid see läks vööri eest mööda, ja nüüd käsutati laev seisma. Liisa laevapere koos kapten Feliks Voolensiga käsutati paati ja teise torpeedoga lasti Liisa põhja. Liikumatut laeva oli ju mõnus torpedeerida!

15 inimesega koormatud Liisa paat läks lainetes kohe ümber ja Emmastest pärit kütja Valde Kivi uppus. Seepeale korjasid sakslased allesjäänud 13 meest ja ühe naise oma torpeedokaatrile ja sõitsid Hiiumadala hukkumispaika. Kuid seal ei leitud veest enam kedagi. Eri andmeil hukkus koos tulelaevaga meeskond, välja arvatud kapten ja mehaanik, kes olid parajasti maal.

Tollal 65-aastane kapten Juhan Kaev jäi elama oma kodukülasse Ühtrile, kus ta oli tuntud hea viiulimängijana. Hiiumadala kapten elas 95-aastaseks, kolides vanajumala juurde 25. novembril 1972.

Tema laeva vrakk oli selleks ajaks veel leidmata. Hiiumadal leiti 1994. aasta suvel Rootsi uurimislaeva Altair külgvaatesonari abil Tahkuna poolsaare otsast kirdesse jääva Apollomadala juurest meie mereuurija Vello Mässi poolt väljaarvestatud paigast. Järgnevalt tõsteti sealt üles tulelaeva suur udukell, latern ja vaskne auruvile. Viimane on hoiul Hiiumaal Suursadama laevaremonditehase mereajalootoas; kell ja latern Tallinna Meremuuseumis.

В: Vello Mäss. Laevahukulood. Tallinn, 2006, lk 67-69; Mati Õun. Võitlused Läänemerel. Suvi 1941 Tallinn, 1996, lk 35; Peedu Sammalsoo. Johannes Mulk (Valvur). Unarusse jäänud nimed. Meremees, 2011, nr 3 ja 4.