M-94
Nõukogude Liidu allveelaev M-94 - 21.07.1941 (torpeedo)
Ehitusaasta ja koht: 1939, Leningrad
Pikkus: 44 m
Veeväljasurve: 206/258 t
Lahinguretkele suunduv M-94 sai 21.07.1941 tabamuse saksa allveelaeva U-140 torpeedoga ja uppus. Allveelaev M-98 päästis kummipaadist M-94 kapteni ja kaks meeskonnaliiget, kes olid tabamuse hetkel olnud komandöritornis ja seetõttu pääsenud. Arvati, et ülejäänud meeskond on hukkunud, aga siiski õnnestus veel 8 meeskonnaliikmel laevast välja pääseda. Hukkus 8 meeskonnaliiget.
Vrakk on u 15 m sügavuses, hästi säilinud.
Nõukogude allveelaeva M-94 lugu (Vene keelest tõlkis Arnold-Aare Kivisikk)
Allveelaev tüüp: M, XII seeria.
25.12.1938 - allveelaeva ehitus algas Leningradi numbritehases 196.
11.09.1939 - laev veesati.
20.11.1939 - laev läbis riiklikud katsed ja tunnistati teenistuskõlblikuks.
12.12.1939 - laev määrati Punalipulise Balti Laevastiku 3. allveelaevade brigaadi 26. divisjoni koosseisu.
21.–23.12.1939 – allveelaev sooritas divisjoni koosseisus ülesõitu Kroonlinnast Paldiskisse, et harjutada meeskonna koostööd ning tegevust lahingupositsioonidel (mõeldud allveelaeva tegutsemist määratud piirkonnas - tlk). Tormi pärast tuli 22. detsembril jääda ankrusse Luuga lahes. Kell 14.00 samal päeval jätkati liikumist Paldiskisse, kuhu jõuti 23. detsembril kell 12.30.
26.12.1939 – allveelaeva tasakaalustamisele järgnenud peaballasti tsisternide läbipuhumise ajal Paldiski lahes sattus laev nn Peetri tammile ja jäi kividele kinni. Samal päeval tõmmati pukseriga kivide otsast lahti.
Jaanuar 1940 – allveelaev osales Nõukogude-Soome sõjas (Talvesõjas). Tegi ühe lahinguretke.
30.-31.01.1940 – aasta eelviimasel päeval suundus laev lahinguretkele rajooni nr 4 ülesandega teha jääluuret Paldiski ja Pakri majaka paralleelil, kuid raskete jääolude tõttu oli sunnitud samal päeval Paldiskisse naasma. Öösel kell 4 vastu 31. detsembrit suundus laev sama ülesandega ülalmärgitud piirkonda ja oli samal päeval kell 17.43 taas sunnitud lausjää tõttu Paldiskisse tagasi pöörduma.
20.03.1940 – määrati PBL-i koosseisu (??? – millise laevastiku koosseisu ta siis Paldiskis toimetas? - tlk)
Märts 1940 – 26. allveelaevade divisjoni koosseisus paigutati ümber Hanko mereväebaasi.
11.02.1941 – pärast PBL allveejõudude ümberkorraldamist määrati laev PBL-i 2. allveelaevade brigaadi 8. divisjoni koosseisu.
14.05.1941 – oli 2. ešeloni nimestikus. Suunati Tallinnasse jooksvasse remonti.
25.-29.06.1941 – esimene lahinguretk alanud nõukogude-saksa sõjas. Kell 18.00 25. juunil suundus positsioonile nr 14 Helsingi piirkonnas. 26. juuni päikesetõusust alates asus nimetatud positsioonil. Järgmisel päeval kell 13.55 kuni 16.38 rünnati laeva Porkkala-Kallboda piirkonnas soome rannakaitsejõudude kaatrite poolt. Allveelaeval õnnestus lahkuda lõunasuunas. 28. juunil avastati allveelaevalt miinitõke „Corbeta”. 29. juunil kutsuti laev positsioonilt ära Tallinnasse, kuhu jõudis samal kuupäeval.
1.07.1941 – suundus Luuga lahele.
18.07.1941 – pöördus tagasi Tallinna.
10.07.1941 – suundus Triigi sadamasse.
21.07.1941 – viimane lahinguretk.
Südaöö paiku suundus allveelaev positsioonile nr 7 Utö saare piirkonnas. Kolm kaatertraalerit julgestasid allveelaeva läbisõitu Soela väinast. Kella 3 paiku öösel sõideti madalikule, kust sõsarlaev M-98 ta lahti sikutas. Soelast väljumisel lahkusid eskortlaevad ning mõlemad allveelaevad jätkasid retke iseseisvalt. M-98 liikus edasi kalda varjus, aga M-94, lootes kiiresti akumulaatorid täis laadida, hoidus avamere poole. Kella 8 paiku (erinevad autorid pakuvad aegu: 7.00, 7.15, 8.00; saksa allikad 6.55) torpedeeris saksa allveelaev U-140 Kõpu majaka nähtavuses (58 kraadi ja 54,1 min. põhjalaiust, 22 kraadi ja 2,1 min idapikkust) vastase allveelaeva M-94, tabades ahtri piirkonda. Vigastatud laev vajus merre umbes 60-kraadise kaldega ahtri suunas, toetudes 25 meetri sügavusel põhjale. Allveelaeva vöör ja ruhv ulatusid veepinnale. Plahvatuse hetkel sillal olnud allveelaeva komandör, tüürimees, roolimeeste ülem S. F. Kompanijets ja motoristide vanem Laptev uhuti merre. Vanemleitnandist tüürimees I. I. Špakovski sai haavata ning uppus, teised suutsid ronida veest upituvale ninaosale.
Nähes allveelaeva hukku ja oletades, et M-94 hukkus miinil, peatus sõsarlaev M-98 ning alustas kummipaadi veeskamist. Sel hetkel märgati M-94-lt vaenlase allveelaeva periskoopi. S. F. Kolomijets hakkas madrusepluusi jäänustega signaliseerima M-98-le: „Teid ründab vastase allveelaev. Lahkuge”. Manööverdades suutis M-98 vältida torpeedotabamust. Pärast seda eemaldus saksa allveelaev antud piirkonnast. Olles uppuvalt allveelaevalt peale võtnud komandöri ja kaks punalaevastiklast, andis M-98 nad üle kohale jõudnud kaatritele. M-94 komandöril polnud kahtlusi, et tema laeva ülejäänud meeskond on hukkunud. Jalastvõetud saapaga tagus ta pikalt vastu allveelaeva vööri, kuid keegi ei vastanud löökidele. Alles peale seda lahkus Djakov laevalt.
Siiski olid laeva kolmes esimeses sektsioonis plahvatuse üle elanud kaheksa meeskonnaliiget. Neist ametikohalt kõrgeim oli laeva 5. lahinguüksuse komandör insener-kaptenleitnant V. S. Šiljajev. Peale olukorrahinnangut võttis ta vastu otsuse lahkuda läbi laeva lahinguruhvis oleva luugi. Plahvatuse hetkel rivist väljalangenud mõõteriistade viimaste näitude järgi lebas allveelaev 40 meetri sügavusel. Selle alusel otsustati avariilisest allveelaevast lahkumiseks kasutada päästeaparaate ISA-M, kuid selgus, et mõned M-94 meeskonna liikmed ei oska neid kasutada. Šiljajevil tuli teha lühiinstruktaaž ning tutvustada aparaadi toimimist. Raskustega pugesid allesjäänud meeskonnaliikmed lahinguruhvi ning sulgesid endi järel juhtimissektsiooni viiva luugi. Nüüd oli ülemise luugi avamiseks vaja esmalt avada jalge all olev uputusklapp (rõhkude ühtlustamiseks ümbritseva mereveega – tõlk.), kuid ruhvis valitseva kitsikuse tõttu ei saanud keegi selleni kummarduda. Lisaks oli uputusventiil pikaaegsest mittekasutamisest „kinni kleepunud”. Ei õnnestunud ka ruumi tegemiseks kedagi keskposti tagasi saata. Õnneks oli hättasattunute hulgas erakordselt tugev trümmimadrus Ljubimov. Viimane suutis jalgadega avada ventiili ning ruhv hakkas täituma mereveega. Rõhkude võrdsustumisel suutsid inimesed avada ülemise luugi ja väljuda allveelaevast.
Ristna neemelt saabunud barkass korjas veepinnale tõusnud meremehed pardale. Kella 10 paiku uppus M-94 lõplikult. Koos allveelaevaga hukkus 8 inimest. Saatus ei hellitanud ka pääsenuid. Punalaevastiklased ja vanemad suunati formeeritavatesse merejalaväe üksustesse ning hukkusid maismaarindel. Kaptenleitnant Šiljajev määrati Põhjalaevastiku allveelaevade divisjoni insener-mehaanikuks. Ta hukkus 10. jaanuaril 1942 allveelaeval M-175. Kaptenleitnant Djakov hukkus allveelaeva M-97 komandörina koos laevaga 1942. aasta septembris.
S. A. Gurovi andmeil avastati Hiiumaa lähistel uppunud M-94 asukoht pärast sõda ning tõsteti NSVL sõjalaevastiku avarii-päästeteenistuse poolt üles. Laevast leitud meeskonnaliikmete säilmed maeti ümber.
