Paul Kammi elukoht
Paul Kamm (1917-1979) sündis Kärdlas, töötas kalevivabrikus, hiljem tekstiilitööstustes Tartus ja Keilas. 1941. a suvel mobiliseeriti Punaarmeesse. Teenis 7. Eesti laskurdiviisi 23. suurtükiväepolgus. 31. märtsil 1942 vajus lahingõppusel suurtükk läbi jää, selle päästmisel sai Paul Kamm tugevalt külmetada ja haigestus liigese- ja närvipõletikku. Pikaajaline haiglaravi tulemusi ei andnud ning 25-aastasena jäi ta liikumatult lamavaks. 1946. aastal toodi kanderaamil Paul Kamm tagasi kodusaarele. Haiguse tagajärjel suutis ta ainult vaevaliselt sõrmi liigutada, aga treenides muutusid sõrmed kindlamaks ning Kamm oli taas võimeline joonistama. Esialgsed saamatud katsetused muutusid aasta-aastalt paremaks ja sündisid meeleolukad pildid kodusaare loodusest ja kalurite elust. 1953. aastal võttis ta esmakordselt osa Kärdla isetegevuslike kunstnike näitusest, kus ta võitis I preemia. Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut hakkas Kammi abistama 1961. aastal, teda hakkas juhendama graafik Olev Soans. Samal aastal esines Paul Kamm juba Moskvas isetegevuslike kunstnike näitusel, kus ta sai ka diplomi. 1963. aastal võeti ta Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmeks.
Paul Kamm on maetud Kärdla kalmistule. Hauatähis paigaldati 1981. aastal, autor Ilmi Kuld.
